"Seksist, viinast ja suhetest" on kolinud uuele aadressile

http://svs.amfilms.eu

Minu esimesele lugejale,
minu emale.
Ja M'ile ja K'le, kelleta ma poleks seda kirjutanud,
ja kõigile, kes on hommikul ärganud võõras kohas, ilma ühegi mälestuseta eelmisest ööst

Autori eessõna.

„Seksist, viinast ja suhetest“ on jutt, mis on kirjutatud jälgides Tartu ööelu 2009. aastal. See ei tähenda, et tegu oleks tõese juttuga või siin tekstis leiduvad inimesed ja situatsioonid oleks päriselt olemas. Ei ole. Nagu ilukirjanduses kombeks, olen ma siin lehekülgedel võimendanud kõike, puhtalt sellepärast, et toonitada probleeme ja kutsuda teis, kallid lugejad, esile emotsioone.
Samas on tegu ka minu isikliku karjega: tunnistan, et selle kirjutamine on olnud mingisuguse sügavama emotsiooni väljaelamine vaeste lugejate ja arvuti peale.

Minu eesmärk, nagu ka mitte peategelasel, ei ole parandada maailma. Ma ei taha samuti väita, et ma ei kiida heaks seda, mida ma siin näen. Ma loodan lihtsalt, et igaüks, kes seda loeb, jääb mõtlema.

21. sajand, milles me oleme hetkel sunnitud elama on tarbimisajastu ja ajastu, mil kui sul on piisavalt raha võid sa ka päris palju teha. Ma ei taha ja ilmselt ka ei suudaks seda muuta. Kuid ma loodan, et ma suudan panna inimesi sellega leppima.

Samas tahan ma näidata, et see, mis on esmapilgul halb ja destruktiivne võib mõnes teises situatsioonis muutuda millekski palju puhtamaks. See on arvamus, mida selle teose (anti)kangelane minuga kindlasti ei jagaks.

Peategelase destruktiivsus ja elus pettumine võib tunduda ebaloomulik ja ebarealne. Ometi on see ehtne. Mulle on öeldud, et peategelasel puudub igasugune positiivne emotsioon ja sellega rikub ta enda jaoks kõik ära ning see on muidugi tõsi. Kuid ärgem unustagem, et antud teos on antud peategelase isikliku blogi vormis, mis tähendab, et paljud asjad, mida peategelane oluliseks ei pea, on jäänud kajastamata. Kuid kui selline minu poolne seletus teid ei rahulda, võiksin ma ka väita, et peategelane, kes ei oska elult midagi tahta, kuna tal niigi on peaaegu kõik, mida ta tahab, on lihtsalt niivõrd kibestunud tänu sellele, et tal ei ole elus sihti. See on taaskord lugejatele üks oluline hoiatus.

„Sest meil on kõike liiga palju,“ on fraas, mis on selle teose kontekstis väga oluline: siin kaantevahel olevate tegelaste valduses on liiga palju vaba aega, liiga palju raha, mida nad ei pea ise teenima ja liiga palju karismaatilisust, et elus läbi lüüa. Kuigi see teoses ei kajastu, tasuks ilmselt selgituseks öelda, et meie peategelane on keskkooli lõpetanud noor, kelle vanemad on lahutatud. Isa on USAs ja ema elab oma uue mehega Brüsselis. Tema vanemad on jõukad ja seega üritavad oma pojale oma puudumist kompenseerida sellega, et annavad talle niipalju raha kui ta vähegi küsib. Tänu sellele põlgab (ja võibolla ka süüdistab) peategelane ka oma vanemaid. Misiganes need motiivid ka ei ole, loodan ma, et see teos annab teile midagi ja ärge unustage: meil kõigil on veel võimalik veel madalamale langeda.

Alexander Maasik,
20.10.2009

Tere, mina olen Autor. Selle perssekukkunud ja olemuselt täiesti tühja teksti looja. Kuna siin ei kirjutata millestki, peaks see kõigile meeldima: keegi ei taha enam millestki niikuinii lugeda.
Ma tahaks kõigepealt rõhutada, et ma armastan teid kõiki. Ausalt ja alati. Ma armastan kõiki tühiseid ja kasutuid inimesi ja kõiki situatsioone, mis on oma olemuselt aja, raha ja närvide raiskamine.
Et me paremini läbi saaksime, seame alustuseks mõned reeglid:

1. Mina ei oma isikliku arvamust.
2. Tegelikkus, kui selline, on ilusioon.
3. Kui me räägime, räägime ausalt.
4. Me ei räägi poliitikast.
5. Me ei joo segamini Mintut ja 777’et

Minu eesmärk, kui selline, ei ole parandada maailma.

I: Illusioon

Kell on 22.34. Millegi pärast tundub, et kell on alati 22.34. Isegi, kui sa istud parasjagu Pirogovi platsil ja sulle paistab näkku keskpäevane rämedalt kuum päike.

kell 10.18 hommikul (aka 22.34)
Mu keha on surnud. Ma tunnen, kuidas iga mu närvirakk saadab ajusse sünapsit, mis nõuab, et ma lõpetaksin. Aga ma olen õnnelik. Ei, rahulolev. Esimest korda üle pika aja ei ole ma läinud magama purjus peaga või lebanud tundide viisi üksinda oma voodis.
Ma ärkasin täna hommikul, nähes enda kõrval voodis lebamas kellegi juukseid. See oli hea, sest ilusioonid on loomulikult juba oma olemuselt meeldivad (Laclos „Ohtlikud Suhted“). Samas, olen ma täiesti teadlik, et tegu oli illusiooniga: ma ei ole teinud ühtegi lollust.

Ma olen endiselt täiesti teadlik faktidest:
Fakt nr 1: Mitte miski pole oluline
Fakt nr 2: Õnne ei eksisteeri
Fakt nr 3: Ma peaks kohe hambaid pesema.

Illusioon seisneb tundes, et ma ei ole siin üksi. Illusioon seisneb samuti selles, et ma pole pidanud selle saavutamiseks valetama, võluma või kedagi teist mängima. Naljakas, kas pole. Illusioon seisneb ka selles, et ma tean, et see saab loetud minutite pärast läbi. See ei ole oluline.
Päike paistab.

kell 15.57 (aka 22.34)
Ma olen täielikult mattunud suitsupilve piibutubakast ja mõtetest. Vähemalt olen ma täna hommikust söönud, mida ei saa öelda kõigi nende eelnevate päevade kohta, kus ma sel kellaajal olin juba linnas ja meeldivalt veini joonud.
Me vajame veini (ja õlut ja shampust ja viina ja tegelikult kõiki mürke) selleks, et me julgeksime teha asju, mida me muidu ei teeks. Ma olin paar päeva tagasi pubis kainena u. kell 1 hommikul, sest ma tahtsin näha, kas ma julgen ka siis suvalisi inimesi tantsima kutsuda. Ei julgenud.

Aga samas, on ka see tõenäoliselt illusioon.

Mult küsiti ükspäev, miks ma seda teen. Kui ma ütlesin, et ma üritan unustada, tahtsid nad teada, mida mul unustada on. Siis ei osanud ma enam midagi öelda. Tõenäoliselt üritan ma unustada häbi, sest ma joon. Kuigi ma eelistan öelda, et ma üritan unustada, et ma olen parasjagu üksi. Alati.
Illusioonid on ilusad seni, kuni nad kestavad. Kuni nad on veel su ümber, võid sa aru saada, et neid tegelikult ei ole ja see ei häiri sind. Kuid tuleb hetk, kus nad hajuvad ja kõik on endiselt Sama. Fucking. Persses. (Seda kohta peaks vist muutma)

kell 22.34 (päriselt)
Tuikudes alkoholiuimas mööda öist Tartut kuhugi ühikasse, mingi naise juurde, kelle nime ma ilmselt kunagi meenutada ei suuda. Silme ees on endiselt see absindipits.
Ta vaatab seda pitsi roheka vedelikuga ja mõtleb. Selle magus aroom, mis juba iseenesest erutas kõiki närvirakke ja lubas tulevasi naudinguid. Absindi lõhn on üks kõige erutavamaid asju, mida ma tean. Ja kui sa tõstad pitsi ja kallad selle endale suhu ja tunned kuidas vedel tuli kõrvetab su suud, söögitoru. See on see hetk, kus keha läbib värin. Ja seejärel, kui sul veab, oled sa väsinum, kui pärast mitmetunnist seksi.

Natuke hiljem lebab ta ühikas mingi neiu peal, keda ta oli tundnud vist vähem kui 5 minutit hetkeks, kui nad oma riided seljast tõmbasid. Seks ilma mingisuguste komplikatsioonideta. Illusioon? Võib olla.

Kella ühe paiku liigub ta tagasi linna olles väsinud ja kaine, kuid kojuminekuks ei ole veel aega. Vahepeal on saabunud hunnik sõnumeid, mis kutsuvad pubisse ja seejärel hunnik vastamata kõnesid, millele vastamine võttis kogu teekonna aega.
Jõudes pubisse, avastas ta, et õlut ta küll enam ei suuda tarbida ja tellis ühe Coca ja kolm õlut lauda. Kuidagi jõudis asi jälle tantsimiseni. „Mis selle tüdruku nimi oli? Õnneks tean ma vähemalt, keda ma seal Zavoodi ees suudlesin.“

Vähemalt mäletas ta oma koduteed.

kell 10.14
Hommikul ärgates olid illusioonid alles. Kõik. Nii juuksed, absint, seks kui ka kõik, mis sinna vahele jäi. Kuigi ma tean, et varsti vajun ma neist jälle välja, siis hetkel võin ma nautida seda, et mul on kõik mälestused, mida ma vajan.

Suitsetada tahaks.

II Kurb tegelikkus

Kalla endale veel üks jook. Kellaaeg on enam-vähem teadmata. Korter on pime ja tänavalatern valgustab ainult suitsu, mis täidab terve toa. Ja poolalasti keha voodil. 21. sajand my ass.

Tänapäeval on kõik inimesed üksikud. Isegi need, kes on enda arust õnnelikult koos. Ja seetõttu me joome ja suitsetame ja kepime kõike ja kõigiga. Hommikud eksisteerivad ainult selleks, et kassile süüa anda ja siis kuulata muusikat, kuni sa uuesti magama jääd. Kui veab, suudad sa selle magamise ajal ka tööl käia. Fakt on aga see, et õhtuti algab sama tülgastav jama otsast peale.

Räägime hetkeks seksist. Olete te selle peale mõelnud. Ma olen kuulnud variante tekstist „see on eriline ja tähtis kahe inimese vastastikust usaldust näitav tegevus.“ Lisaks on muidugi ka väljend „armastuse manifestatsioon“ (jah, ma mõtlesin selle väljendi just välja. Sue me.) Kuid lõppude lõpuks on see ikkagi lihtsalt oma keha ihadele allumine. Kellega sa seda teed? Pole oluline. Miks sa seda teed? Pole samuti oluline. Fakt on see, et varem või hiljem ärkad sa ja avastad, et keegi on su kõrval. Kui veab, pole te vähemalt sinu kodus ja sa saad rahulikult koju minna. Halvemal juhul pead sa talle kohvi keetma ja jätma mulje, et ta sind huvitab.

Väga proosaline küsimus: miks alati on nii, et pärast seksi üles ärgatakse?... kunagi?

See siin vahel on nüüd lugeja küsimus. Ideeliselt sa ju ei pruugi ärgata: hunnik energiajooki viinaga enne seksi ja infarkt on suht garanteeritud. Eriti kui su süda on suitsetamisest kahjustatud. Aga me ei mõelnud päris seda siin, onju? All in all, elu läheb edasi. Seks on mööduv nähtus.

Muidugi jääb alati võimalus, et sa leiad endale kellegi, keda sa usaldad ja kellest hoolid. Ja siis tuleb välja, et tema hoolib sinust ka. Siis te seksite. Ja sa ärkad hommikul üles, sööd temaga hommikust ja ta läheb koju ja sa võibolla isegi naeratad. Kui veab, helistab ta sulle varsti uuesti ja te teete seda jälle ja jälle ja jälle ja mingil müstilisel kombel hakkad sa väitma, et oled armunud.
Või ei helista ta sulle enam ja sa pead aru saama, et see oli one night thing. Saa üle ja proovi uuesti.

Ärge saage valesti aru: ma ei hinda siin kedagi. Igaüks võib elada, nagu ta soovib. Ma isegi ei väida, et ma kirjutan seekord endast. Ei kirjuta. Ma ei süüdista teid ega hinda ennast. Üritage säilitada minu osas sama suhtumist.

Pärast pikka päeva istub ta maha ja paneb selle kõik kirja. Vähemalt kolm kannu kohvi on ta piisavalt istuvasse asendisse suutnud panna, et trükkida jõuaks. Ei pea muretsema selle pärast, et toas pesitsemise tõttu jääks mõni uudis kuulmata: tänu RSSile on kõik uued blogi- ja Twitteri postid tal kohe silme ees. Meediast me ei räägigi: neid refreshib Firefox keskmiselt iga viie minuti tagant ja MSN on ka alati avatud. Seega täielikult maailma keskpunktis ja kõigiga seotud.

Ta heidab voodile pikali ja vaatab seina. Pilt on tühi ja ei paku huvi rohkemaks kui kahekümneks minutiks, seega pöörab ta pea teisele poole. Raamatud.
Hemingway, Wilde, Remarque – tõelise kultuurieliidi öökapivalik. Kõik need teosed on tal pähe kulunud. Silmad vajuvad kinni ja silme eest käivad läbi pildid: sõpradega pubis, tantsides. Tüdruk, keda sa oma peast välja ei saa. Veel üks sõber ja veel üks. Rida hakkab end kordama. Lõpuks jääb ta magama. kell on 17.00.
17.30 heliseb telefon. Aeg välja minna. Ei viitsi veel. Kiiresti vaadata üle kõik, mis blogides ja Twitteris liigub ja siis ongi teada, kus õhtu veeta.

Ainuke küsimus seisneb selles, kas hommikul ärkad sa enda voodis.

Tänaval tulevad vastu parmud, kes nuiavad suitsu või paari krooni söögiraha. Kohe, kui oled neile visanud kümneka, jooksevad nad poodi ja viis minutit hiljem on poes üks kaheliitrine õllepudel vähem.
Kõndides läbi kesklinna mööduvad turistid, kes vaatavad andnund pilgul ja pildistades maja, kust sa iga päev mööda käid ja mida sa kunagi ei märka. Kõrvaklapid on peas, seega ei kuule sa midagi peale kitarrihelide. Kõrvus kajamas You’ll never be like common people, jõuad sa lõpuks kohtumispaika. Kõik istuvad samas kohas, kui viimati kui sa siin olid. Alkoholipoodi on juba piinlik minna, sest teenindajad tunnevad su näo kohe ära. Vahet pole.

III Oled sa õnnelik?

„Oled sa õnnelik?“
Selle peale ei osanud ma midagi vastata. Ma vaatan ainult tühja pilguga mööduvaid autosid kesköises linnas. Peaaegu tundes lähedust, kuid mitte päris. Olles koos teise inimolendiga, kuid üksi. Samas, väikesed asjad: mõnus ilm, hea seltskond, klaas veini mu sees. Jah, ma olen õnnelik. Ma loodan, et sa loed seda.

Ja siis olen ma Zavoodis. Teises seltskonnas, teise inimesega ja ma olen ikkagi õnnelik. Tõenäoliselt palju õnnelikum, kui seal bussi oodates.

Neid kahte situatsiooni ühendab see, et siis läksin ma koju. Kõndides mööda linna ja Fame’i kuulates avastasin ma, et tegu oli taaskord ühe tühja õhtuga, kus ei olnud midagi. Ainult tähed, tähed, tähed... (Kui te viitele pihta saate, siis olete tublid). Täiesti kasutu õhtupool, täiesti tühjas linnas.

Pea valutab. Kohv on jahtunud ja sa lihtsalt ei suuda seda endale sisse kallata.

Eile õhtul istusin ühel peole, kuhu ma läksin ainult seetõttu, et ma armastan selle peo korraldajaid ja mul õnnestus veenda üht tüdrukut end saatma. Ma pole juba ammu nõus käima üritustel, kui ma ei saa mõnda kaaslast kaasa võtta. Tagasi illusioonide juures, kas pole.

Pidu iseenesest ei olnud midagi märkimisväärset: tõenäoliselt sellepärast, et liiga palju mitte just kõige huvitavamaid inimesi oli pandud ühte tuppa. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Rääkida tahtsin ma hoopis teisest asjast.
Keset pidu tõmbus mu süda järsku krampi ja valuhoos õnnestus mul ainult hädasti teise tuppa jõuda, enne kui pilt hakkas eest kaduma. Õnneks aitab selle vastu alati energiajook paari väikese tabletiga. Ma tahaks öelda, et selline kogemus pani mind mõtlema, aga ei.

Saates ära oma kaaslase kulus mul kaks minutit, et leida endale keegi teine ja jalad kandsid meid automaatselt pubisse, mis oli paksult täis inimesi. Kusjuures, koledaid inimesi.

Sellega seoses, olete te märganud, kui palju on linnas koledaid ja igavaid inimesi. Ma istusin eile pargis ja vaatasin möödatõttavaid inimesi. Süda läks pahaks nende tühjade nägude vaatamisest. Sama lugu on pubidega. Selle vahegea, et populatsiooni degenereerunud intelligents, kelle ainus eesmärk on tarbida alkoholi, ei ole samas tülgastav. Ärge saage valesti aru: ma jälestan selliseid inimesi, aga samas võluvad nad mind väga. Ei tohi unustada, et neil kõigil on oma lugu, oma probleem ja võibolla isegi eesmärk.
Istusin mõned kuud tagasi üksi pubis ja mu kõrvale istus üks noormees, kes oli end täiesti ära joonud. Ja siis hakkas ta kurtma. Tema mured naisega olid niivõrd traagilised, et ma ei suutnud mitte naeratada ja olla võlutud. Ma ei mäleta ta muresid ega lohutust, mis ma talle andsin.
Nädal hiljem nägin teda jälle seal. Suudlemas mingit maani purjus (ja äärmiselt koledat) tüdrukut. Kuid ma olen kindel, et sel neiul oli suurepärane iseloom.

Nüüd, paar kuud hiljem, käib ta mööda linna, on purjus, tüütab endiselt inimesi ja nurub suitsu. Elu on ilus.

Selliseid näiteid on päris palju. Nii Pirogovil, Zavoodis, kui ka Supilinnas. Ma tean neid kõiki nägupidi ja tõenäoliselt olen neile kõigile mingil hetkel midagi andnud. Maailmapilt on võrratu: sa annad neile raha/suitsu/juua ja nemad on su sõbrad. Mul on suurtes kogustes sõpru, kes kõik on mu rahakoti sisust osa saanud. Ja minul on palju sõpru, kellega ma ei läheks väljagi, kui nad mulle välja ei teeks. Aeg, kus sõprus põhines vastastikusel usaldusel ja soovil üksteist aidata, on asendunud vastastikus üksteise kulul elamisega.

Ma olen sellega rahul. Ja õnnelik. Ärgem unusta, et ma olen õnnelik.
Ma olen õnnelik väikeste asjade pärast. Ma olen õnnelik, sest ma tean, kellega ma täna välja lähen. Ma olen õnnelik, sest ma ei tea, mis saab homme. Ma olen õnnelik, et kõik inimesed on nii koledad ja halvad. Ma olen õnnelik, kuna raha on muutunud niivõrd suhteliseks, et selle väärtus mõõdetakse ainult sigaretipakides ja õlles (muide, devalveerimine toimus: mu lemmik õlu on soodushinnaga).