Eh, mul on endiselt blog. Kas keegi veel kasutab selliseid tehnilisi lahendusi?

Ma tahaks juhtida teie tähelepanu faktile, et saabunud on uus aasta ja ma olen otsustanud natuke tagasi vaadata. Ma olen seda teinud iga aasta, kuid pole kunagi päriselt postitanud. Ma ei tea, miks.

Aasta 2009 on vist minu senise elu kõige hullumeelseim aasta, kus muutus mu elus enamvähem kõik peale elukoha. Täpselt aasta tagasi ärkasin ma oma diivanil, olles praeguseks kellaajaks juba 5 tundi magada saanud. Ma olin HTG õpilane, larpikorraldaja, mul oli palju sõpru ja meeldiv neiu. Ma olen 31. dets 2008 kirjutanud oma päevikusse, et kõik on paika loksunud. I was dead wrong.

Mul on ka praegu palju sõpru ja meeldiv neiu, kuid ei neiu ega suures osas ka sõbrad ei ole enam samad. Ma õpin ülikoolis, olen korporant ja üritan, omal moel, ellu viia oma unistusi.

Sellesse aastasse mahtusid eksamid, lahkuminek, emotsioonaalne kokkuvarisemine, raamatu kirjutamine, enda kokku võtmine, armumine, petumine, armumine, pettumine, armumine jne. Ma olen tundnud meeleheidet, enesetapusoove, meeletut õnne, tugevaid kirgi ja rõõmu.
Pole ime, et ma kergelt segane olen.

Lühidalt öeldes: kõik kes te olete minuga see aasta seotud olnud, äitäh.

See oli kasvamise aeg, see oli muutuste aeg, see oli saamise aeg. See oli ilus aeg, see oli raske aeg, see oli valu aeg. See oli piinlemise aeg, see oli pisarate aeg. See oli aeg - A. Maasik (Pühendusega C Dickensile)

Nagu ma ütlesin pärast romaani ilmumise lõppu, tahan ma teha oma lühiromaanist filmi Ja et teistele (ja endale) tõestada, et ma seda realselt mõtlen, otsustasime Aapoga (kes mängib filmis peaosa) teha üks selline väike demo video.

Päris film saab filmitud parema varustusega ja samuti pole peategelasel habet. Hetkel tegeleme me käsikirja kirjutamisega ja näitlejate otsimisega, mis on päris keeruline. Aga kõik on ilusasti graafikus. Kui keegi on huvitatud projektis kaasa löömisest, võib teada anda. Filmi eesmärk on küll edasi anda seda 22.34'ja stiili, kuid samas näidata ka inimest blogi taga. Ma loodan, et see video meeldib teile ja nagu ikka loodan saada tagasisidet.

Alexander Maasik

Neile, kes seda jälgivad ei tule ilmselt üllatusena, et minu järjejutt "Seksist, viinast ja suhetest" on tänasega läbi saanud. 26 postitust, 13 nädalat ilmumist ja 8 nädalat kirjutamist. Ohjah. Sellega seoses vastan ma täna õhtul kell 21.00 Zavoodis lugejate küsimustele ja tähistan selle perioodi lõppu. Loodan teid seal näha.

Millalgi sel nädalal panen ma seal postitused teisse järjestusse, et seda saaks mugavaöt algusest lugema hakkata ja lisan ka autori selgitava eessõna ja laiendatud sissejuhatuse, mille ma kunagi kirjutasin.
Igatahes, tänan kõiki, kes on lugenud, tagasisidet andnud ja pole mind maha löönud.

Teine põhjus miks ma pidutseda tahaks on see, et ma just failisin majanduse KTs. Aga pole hullu.

Võibolla hakkan ka tööl varsti käima.

Mul on laias laastus kaks hobi. Esimene nendest on filmimine (ehk seltskonna kroonika pidamine) ja teine on ürituste korraldamine. Mõlemad meeldivad mulle väga ja ma usun, et ma oskan mõlemat päris hästi.
Mõlemal tegevusel on ka üks väga sarnane joon, mida ma olen märganud. Kui ma filmin ei jää ma ise peaaegu kunagi kaadrisse, samuti ürituste korraldamisel pean ma pidevalt olema vastutav ja jälgima, mis toimub. See tähendab, et ma olen nagu kõrvaletõstetud, ma ei saa olla osa sellest mis toimu ja seetõttu ei tunne ma tihti ka kuuluvust konteksti.
Rentis, laulus Halloween (mis on filmist välja lõigatud) on selle kohta väga head sõnad Markilt: Why am I the witness and when I capture it on film, will it mean that it's the end and I'm alone
Ma ei kurda otseselt selle üle ja mulle kohutavalt meeldib see, mida ma teen ja kellega teen, aga lihtsalt. Tsiteerides iseenast: I hate sleeping alone.

Parema kvaliteediga videot hetkel ei leidnud

Vahel tahaks öelda, mida ma mõtlen. Tahaks olla aus ja tunnistada, et tegelikult ei ole kõik korras.
Vahel tahaks loobuda kõigest ja minna tagasi aega, kus ma olin noorem ja süütum ja uskusin veel ideaale. See ei olnud sugugi nii pikka aega tagasi.

Kirjutamine on minu jaoks alati olnud tegevus, mida ma teen, et mitte karjuda. See on natuke suurem karje, kui see, kui ma mängin klaverit ja helid lendavad mu ümber. Klaverimäng on hea. Kunagi ei tea, mis on järgmine heli enne kui mu sõrmed tabavad klahve ja see kajab mu ümber. Täpselt nagu see tekst siin.
Ma pole kunagi osanud olla rahul sellega, mis mul on. Sa tead seda. Nüüd on asjad veel hullemaks läinud.

Enamus aega on kõik korras. Kui ma istun koolis või koosolekul (kus ma kurdan selle üle, kui jube see on) ja kui ma istun sõpradega pirol või zavoodis (kus ma unustan seda, kui jube see on) või kui ma teen plaane kõigi nende hullumeelsuste jaoks, mis minu peast küpsevad.

Aga siis tuleb õhtu ja ma istun üksinda oma toas, mis on täis suurtes kogustes tühjust. Nendel hetkedel ründavad mind justkui loori tagant mälestused ja vaimud, mida ma püüan haarata, kuid mis on kadunud. Ja see ilmselt ongi elu: hunnik mälestusi, mis tuletavad meelde kõike head, mis oli ja plaanid, mis lubad kõike head, mis on tulekul.
Tuleviku jaoks ei ole mul jõudu ja mälestused muudavad mind igal õhtul nõrgaks. Nad justkui meenutavad mulle, et ma pole alati sellises seisus olnud.
Sellest hoolimata läheb elu edasi. Ma ärkan hommikul üles ja mõtlen vaid kergele peavalule, mis on mu kaaslane igal hommikul ja rooman kohvikannuni. Siis lähen ma loengutesse ja naeratan ja olen sõbralik ja olen kõigist elu raskustest üle saanud.

Ma vihkan üksi magamist.